Tavaliselt kasutatavad hammasrihmade pingutusmeetodid
Hammasrihmjõuülekande struktuur on tavaliselt konstrueeritud pingutusmeetodiga, et tagada hammasrihma piisava pinge säilitamine töötamise ajal, tagades sellega hammasrihma ülekandesüsteemi tõhusa, stabiilse ja usaldusväärse töö. Hammasrihma ülekandesüsteemi konstruktsioonis Levinud hammasrihma pingutusmeetodid on järgmised.
1. Paralleelpinge meetod
Pingutus saavutatakse kahe sünkroonse rihma tõmbamisega. Väline pingutuskonstruktsioon puudub ja pingutusstruktuur on samuti väga kompaktne. Selle meetodi eripäraks on see, et pole vaja lisada üleliigseid mehhanisme, mis võivad kokku hoida kokkupanekukulusid ja vähendada rikete määra. Mehaanilised liikuvad osad Mida vähem, seda stabiilsem see on.
2.Mediaalne pingutusmeetod
Sisemine pingutusratas saab valida tühikäiguratta või asünkroonne ratas. Sünkroonrihma hambapind puutub kokku tühikäiguratta sileda pinnaga. Võrdluseks, sünkroonratta kasutamine annab parema efekti, kuid maksab ka rohkem. Lisaks paneb sisemine pingutusmehhanism sünkroonse rihma välja paistma, suurendades seeläbi ruumi, ja see ei sobi kompaktsete stseenide jaoks.
3. Välispinge meetod
See sobib madala kiiruse ja väikese kiirenduse tingimustes. See kasutab tegelikult libisemis- ja veerehõõrdumise kombinatsiooni. Hammasrihma pind on vastuvõtlik kulumisele, mis põhjustab pinna tasasust, lihvimist ja muid probleeme.
Pingutusrataste kasutamine mehaanilises konstruktsioonis peaks olema minimaalne, kuna sünkroonse rihmaülekande pingutusrattad mõjutavad teatud määral selle kasutusiga. Paremate tulemuste saavutamiseks on soovitatav paigaldada hammasrihma pingutusrattad pingelise külje asemel ülekande lahtisele küljele.
Lühidalt, hammasrihma pingutusmeetodi valimisel tuleb igakülgselt arvesse võtta selliseid tegureid nagu ülekandesüsteemi tegelikud vajadused, töökeskkond, maksumus ja hooldusnõuded. Samal ajal tuleb pingutusmeetodi mõistlikuks kujundamiseks pöörata tähelepanu ka pingutusmeetodi mõjule hammasrihma jõuülekande efektiivsusele ja tööeale.
